"Sammal"
Lugu tõelisest tsiklistist.
"Lugu on kirja pandud 1996. aastal Tartus."
Teksti autor: Martti
Pildid joonistas: Keiks
Juss viskas parasjagu sütt katlasse kui kuulis väljas tsiklihääli meenutavat põrinat ja Pontu haukumist. Katlamaja uks rebiti lahti ja Noku karjus sisse:” Juss, kurat, tule välja! Kevad on käes!” Juss lõi jalaga koldele luugi ette, virutas labida nurka ja ronis treppi mööda päevavalguse kätte. Ukse ees seisid kaks tsiklit jala peal. Päike, mis võitles veel viimaste lumeriismetega, sillerdas pärlmutrisel paagil ja puhtakshõõrutud niklil. Juss jäi lummatult vahtima. Hinge täitis hellusehoog. Magusad mälestused elavnesid Jussi peas. Ta astus lähema tsikli juurde ja silitas selle jahedat metalli. Keeras siis paagilt korgi, sulges silmad ja vedas ninaga tuttavat bensiinihõngu. Pikemalt mõtlemata tõstis ta jala üle sadula ja haaras juhtrauast. Noku tsikkel tundus ta enda omast veidi kõrgem olevat. Jussi jalg täistallaga maha ei ulatunud. Ebamugav, nentis Juss. Aga esiamordid olid Nokul küll viimase peal. Juss pumpas neid mõnuga umbes tosin korda. Gaasitross tundus kusagil teise poole peal veidi kinni jäävat, aga tühja tollest. Juss kohendas veel vasakut peeglit ja oleks tsikli käimagi löönud, aga võtit polnud ees. "Kuhu see Noku nüüd...", ei jõudnud Juss mõtet lõpuni mõelda kui kuulis selja tagant vandumist.
“Inimene ei saa korraks õlle järele minna kui juba kepitakse tema tsiklit”, lõugas Noku, “Aja raisk oma rüsa välja.”
“Sa tead küll, et mul pole ta valmis”, vastas Juss ja ronis vastumeelselt tsikli seljast maha.
“Võtad oma korviga ratta”, kamandas Noku. Juss hakkas õnnetult kuuri poole lonkima. Kõik ilus oli korraga otsas. Ei ole sel korviga roostehunnikul välimust ega minekut. Iial ei sätenda päike selle paagilt vastu ja ükski tüdruk ei vaata tänaval sulle järele. Kui, siis ehk naerdes ja kõrvu kinni toppides, läbiroostetanud summutite plärina pärast. Juss lõi jalaga Pontut, kes kuuriuksel oma sõprust pakkus. Koer kiunatas ja sörkis solvunult eemale. Juss tõmbas uksed avali ja ohkas. Vaatepilt oli rusuv. Kuur oli maast laeni igasugu koli täis ja ratas oli kõige selle all. Noku astus samuti lähemale. Isegi tema hinges ärkas kaastunne.
”Lase õlut”, ütles ta ja ulatas pudeli. Ja Juss ei lasknud seda endale mitu korda öelda. Kõrisõlm tegi rütmilisi jõnksatusi kuni pudel tühjaks sai. Noku avas samas veel kaks pudelit.
”Lähme vaatame, kus Sammal on”, ütles Noku, ”Pärast kaevame selle uunikumi välja. Muide, kas sa Sambla blondiini nägid juba? Pull eit. Sitemate rindadega.”
“Lähme vaatame jah, ega ma jõudnud suurt näha kui nad enne sinna nuka taha keerasid”, vastas Juss ja osutas käega pesuköögile.
“Kus kurat nad siis on?”, tusatses Juss kui mehed pesuköögi uksest jälle välja astusid. “Ma mõtlesin, et amelevad siinsamas.”
“Tsst!”, pani Noku äkki sõrme suule. Mehed kuulatasid hetkeks. Pesuköögi katuselt kostis ilmselgelt Sambla ähkimist.
“Küljepeal on redel”, lausus Juss poolel häälel. Redelini jõudis kiiremini Noku. Enda arvates hiigla vaikselt ronides kirus ta mõttes Jussi, kes selja taga koledal kombel redelipulki kriuksutas. Kui Noku pea üle katuseääre kerkis, oli Sammal parasjagu lõpetamas.
“Aitab teile küll, olete juba niigi kogu küla mehed ja koerad ärevile ajanud.” ütles Noku irvitades pahastele asjaosalistele, kes häirimise üle just rõõmsad ei olnud.
“Vaja Jussi sara välja kaevata ja eluvaim sisse puhuda.”, lisas ta vabandavalt pükse jalga ajavale Samblale. “Ära kurat tiri”, käratas Noku Jussile, kes talle püksisäärde kinni oli hakanud. ”Saad jalaga .“
“Ma tahan ka näha”, virises Juss redelil.
“Siin polegi enam midagi vaadata”, ütles Noku. “Ära närvitse, kobi alla.”
Juss istus kivimürakale, mis oli kaunistuse mõttes räästa alla seatud. Vihma ajal jooksis vesi rennist täpselt kivi keskel olevasse auku. Sel aastal ei olnud õiget vihma veel sadanud, lumigi oli alles äsja läinud. Juss kallutas pea kuklasse, jõi paar lonksu ja jäi siis taevast vahtima. Noku vilistas mingit lauluviit, mille kohta ta vaevalt isegi teadis, mida see pidi kujutama ja mida keegi teine kindlasti poleks suutnud ära arvata.
“Tead, ma arvan, et nad alustasid otsast peale”, sõnas Juss.
“Imelik jah, mida nad seal nii kaua kohmitsevad”, leidis Nokugi. “Aga näed, tulevadki”, lisas ta kohe, silmates redelit kompavat saapapaari räästa all.
“Teil värdjail ka muud teha pole kui teisi inimesi nikkumise ajal tüüdata.” ütles Sammal redelilt maha astudes. Nähes pudeleid Noku ja Jussi käes, lisas kohe: “Peaks jah õlle järgi minema”. “See on Brigitta”, osutas ta tütarlapsele enda kõrval. ”Oli vist nii?”, heitis Sammal tüdrukule küsiva pilgu. “Jajah.”, vastas see ja kohendas rinnahoidjat. Jussi nägu venis lollakaks irveks, mis ei jäänud sugugi alla grimassile Noku näol. Brigitta heitis uudishimuliku pilgu kõigepealt Jussi suunas ja jäi siis väljakutsuvalt Nokule otsa vaatama. Sammal võttis pakist sigareti, süütas selle, tõmbas kopsud täis, lasi suitsu ninasõõrmetest pahinal välja ja sülitas osavalt läbi esimeste hammaste: “Perset moodi ilus on olla.” ”Mis su tsikliga siis oli?”, küsis ta Jussi ulatatud pudelit vastu võttes. Juss tõusis püsti, virutas jalga konservikarbi pihta, mis ukse juures lume alt välja oli sulanud ja vandus.
“Nonoh, kas asi nii hull?”, uuris Sammal “Käi lippa õlle järel, eks siis vaatab.” Jussi nägu selgines. Ta haaras ulatatud sajalise ja pani leekima.
”Kurat, see söetolm võib janutama ajada küll”, arvas Noku sellepeale
“Muidu poleks katlakütja ametil vigagi.”
“Sa kah loll oma söetolmuga. Teine oma tsikli pärast norus. Ilm ilus pealegi”, nöökis Sammal.
“Oli aga kibe minek mehel igatahes”, arvas Noku.
“Lähme vaatame seda tsiklit siis lähemalt”, tegi Brigitta ettepaneku ja seltskond hakkas liikuma.
“Kui mina peaksin suve otsa selle rüsaga läbi ajama, ma jooks ennast enne surnuks”, ütles Noku kuuri juurde jõudes.
“Seda teed sa niikuinii”, arvas Sammal “Tegelikult pole tal väga vigagi. Korvi mahuks naisi ja õlut kõigi jaoks. “
“Nonoh!”, tuletas Brigitta oma kohalolekut meelde.
“On sul midagi selle vastu, et sa meie kõigiga…”, irvitas Sammal.
“Siis küll”, ei osanud Brigitta seisukohta võtta.
“Enne töö ja pärast lõbu”, tegi Sammal tõsise näo pähe. “Lükkame selle koli tsikli pealt maha. “
“Kurat , ei olnudki nii ränk kui algul paistis”, ütles Noku kui tsikkel kuurist välja sai. “Jussil läheb õlle ostmisega rohkem aega kui meil sellega. Loodame, et ta su raha kusagile maha jooma ei läinud.”
“Ega ta sinust ei ole”, ütles Sammal, kõhklusenoot hääles.
“Täna on küll hea päev “, mõtles Juss. “Sada kulli, sada kulli andis! Ei tea, kas võtaks ühe viina kah või. Mitte ei tea. Naisterahvas ka seltskonnas. Aa võib-olla on lõpp kõri? Palju sellest siis õlut saab? Kurat, arvutada ei suuda ja müüja niikuinii tõmbab. Jama. Peaks ikka viina ära võtma. Noneh, aga siis jääb õlut väheseks. Mis ta kurat sellest sajalisest siis andis. Mis ma teen? Mitte ei tea. Ah kurat, minu raha see ju pole. Kästi õlut tuua. Palun . Mina ainult toon. Võtan nagu alati.”
Juss astus poodi , ladus korvi õlut täis ja maksis kassase ära. Ise mõtles: ”Ammu pole enam nii palju õlut ostnud. Täitsa kaif. Oleks endal ka nii palju raha. Surnuks vist jooks. Ei tea kah. “
Tagasiteel mõtles Juss igasugustest ilusatest asjadest: suvest, ujumisest, tüdrukutest, tsikliga ringiajamisest. Kuuri all seisev roostes kaherattaline ei tundunudki enam kõige hullem. On temaga enne sõidetud, saab ta nüüdki sõidukorda. Teepeale pole ta küll kunagi jätnud. Mis siis sest, et Nokul ja Samblal vihasemad riistad on. Tühja kah, nad ju sõbrad. Narr kade olla. Juss tundis sõõrmeis tärkava kevade lõhna ja tõmbas õhku veelgi sügavamalt rindu. Meeltesse tulvasid ähmased, kujuta mälestused. Kevad. Kevad! KEVAD! Juss tundis, et on hea. Kui keegi oleks küsinud, mida ta tunneb, poleks ta vastata osanud. Ta oli tabanud ära looduse rütmi ja tahtmatult sellega kaasa läinud. Meeli täitsid värsked aistingud ja vanad ajatud mälestused. Juss ei saanud päriselt aru, mis see on ja miks see nõnda hea on. Ta jagas vaid seda, et ta ise on kunagi varem nõndasamuti tundnud, aga võib-olla ka natuke teisiti, et ta on olnud kogu aeg samasugune ja ikkagi natuke teistsugune. Igal juhul ei olnud ta nii rumal, et oleks püüdnud või tahtnudki sellele imele jälile saada. Oli lihtsalt hea olla.
“Noh ja sealt ta lõpuks tuleb”, ohkas Sammal kergendatult “Paistab, et mehel on tusatuju üle läinud. Õige lõbus teine.”
“Ega isegi ei oskaks muud moodi olla kui kott õlut täis on”, pistis Noku. Küll mõnel mehel on õnneks vähe vaja, jõudis Sammal veel mõelda kui talle juba lahtikorgitud õlle pihku pisteti.
“Kevadekuulutajate terviseks”, ütles Brigitta üllatavalt asjaliku toosti ja igaüks kummutas pudelit omale jõukohaselt.
“Kas käima ka panite juba?”, küsis Juss.
“Ei jõudnud veel”, vastas Noku, “Võtit ka ei olnud.”
“Ega ta käibki mul traadijupiga”, vastas Juss ja asus tsikli kallale. “Aku jäi sügisel peale, ei tea, kas süüdet ongi”, nohises ta endamisi. Bensiini paistis paagis olevat. Brigitta astus asjalikult ligi ja küsis: “Uputasid ka juba või?”
“Eks ikka “, ähkis Juss vändalöömise vahepeale.
“Korra juba lubas”, andis Sammal lootust.
“See niisama lihtsalt ei …”, tahtis Noku öelda, aga jättis pooleli, sest tsikkel läks käima ja tekitas kõrvulukustavat mürinat.
“Ronige peale, teeme väikse ringi”, karjus Juss üle mootorimürina. Noku ronis Brigittale järele korvi ja Sammal istus Jussi taha. Noku andis gaasi nii, et suitsupilv üle pea käis ja võttis kohalt.
Mis imelik aeg on see kevad, mõtles Sammal Jussi selja varjus. Ümberringi kõik tärkab ja sureb üheaegselt. Talvekülmas veel muutumatuna säilinu hävineb ülessulades. Saab ehk elujõud otsa? Ühel hetkel ei ole olemisel enam mõtet ja kõik. Punkt. Kõrval aga lööb elu õitsele eimillestki. Isegi vilets kogub jõudu ja võitleb oma haleda olemasolu eest. Varjusurma aeg on lihtsalt möödas. Talvel hoidis hinge sees lootus kevadele, uuele elule. Mälestus eelmisest ärkamisest või geneetiline programmeeritus, ükspuha. Igal juhul see toimis. Nii taimede, loomade kui inimestega. Aga kevad võis ka lootusi petta. Või oli kevad alati sarnane, häving aga sisaldus olemise loomuses endas?
Küll oleks hea mitte iialgi küllastuda. Igavesti tahta. Igavesti loota. Igavesti elada? Kas Sammal ise siis õigupoolest soovis veel midagi. Kõik oli ju niigi hea. Enamat ei oskaks kujutledagi. Sõita sõprade seltsis mööda varakevadist linna ringi. Juua veel mõned õlled ja vedada end Jussi katlamajaurkasse sooja. Nagu igal aastal. Sammal tundis, et tahab veel tüdrukut ja vaatas korvi poole. Noku üritas parasjagu kätt Brigittale püksi pista, aga sai nii kõva lopsu küünarnukiga ribide vahele, et pidi mõni aeg hingamist taastama. Sammal naeratas endamisi. Ta ei teadnudki, miks tüdruk talle meeldis. Meeldis? Ilmselt oli see ikka õige sõna. Kas oli kevad ta kujutlusvõimet ergutanud, või peitus tüdrukus tõepoolest midagi. Sammal ei saanud Brigitta olemisest mitte iga kord aru. Mingid salapärased, Samblale tundmatud mehhanismid Brigitta äraarvamata käitumist mõnikord mõjutasid. Ükspuha. Brigittaga oli hea. Sammal pani silmad kinni. Õlu hakkas ka kuidagi mõnusalt pähe. Sammal tajus endal tsiklile järgivaatavate inimeste pilke ja naeratas jälle. See oligi see tõeline, mille nimel tasus elada. Elumõte. Liikumaajav jõud. Irooniaga pooleks tõde. Rahulolu varvastest ajudeni. Sammal avas silmad ja nägi enda ees Jussi kukalt. Reaalsus oli mõnevõrra kahvatum: Juss - igavene sitavares, Noku kah paras idioot, Brigittatki ju ainult korraks. Sammal vajas tõelist tsikligängi. Aga kui parematest sõpradestki päris õigeid tsikliste pole? No mida nad ometi teevad! Juss ei tea maast ega ilmast. Pigistab oma vanast sarast viimast välja. Küürutab seal juhtraua kohal nagu kukk kana seljas. Kuhu ta omast arust üldse põletab? Noku rabeleb Brigittaga korvis justkui kiire oleks. Sellelt seltskonnalt oleks mõttetegevust liiga palju oodata. Sammal sulges silmad. Las siis olla. Su sõbrad on just niisama head kui..., kui nad on. Põletajad!
Sammal müksas Jussi ja karjus talle kõrva: ”Anna gaasi!”
“Rohkem ei võta”, kuulis Sammal läbi tuulevihina Jussi vastust. Aga tal oli ükskõik.
* * *
“Kuradi politseikoerad!”, vandus Noku “Pidasid mu sealsamas enne linna kinni. Tead küll seda kurvi, kus mul eelmine aasta load läksid.” Juss ei viitsinud kuulata ja ühmas viisakuse pärast: ”Mõh-õh.” Venitas ennast siis tünni otsast maha ja loivas Brigittale ligi. Brigitta vedeles mahavisatud tagil sirelipõõsa varjus ja tõmbas suitsu. Pruunid nahkpüksid oli ta maha ajanud ja eemale visanud. Läbi musta supeltrikoo ahvatles ligiastujat hulk hõrku naisekeha. Juss põrnitses hulk aega uudishimulikult Brigitta trikood, enne kui suu lahti tegi.
“Kus Sammal on? Pole teist ammu näinud.”
“Kust mina pean teadma! Ma olen teda sama palju näinud kui sa isegi.”
“Kena pilt sul seal”, ütles Juss ja osutas trikoole. Trikool oli pilt, kus alasti naisterahvas kihutab juuste lehvides skuutriga läbi lainete.
“Meeldib või? Tahad võta omale.”
Juss ei mõistnud selle peale midagi kosta. Tammus jalalt jalale ja ulatas tüdrukule õllepudeli.
“Äkki võtangi.”
“Kohe tahad või?”
“Äkki tahangi.”
Brigitta naeratas, pani õllepudeli kõrvale ja naaldus küünarnukkidele. “Tule siis ,”sosistasid tüdruku huuled. Juss pigem nägi kui kuulis seda kutset. Kõik juhtus tema jaoks kuidagi liiga järsku. Oli ju Brigitta Sambla tüdruk. Praegu aga … . Juss viskas tagi seljast ja pärast pisukest järelemõtlemist T-särgi takkajärgi.
“Hohoo, halloo !”, kostis põõsa tagant Noku irvitus. Juss hakkas pükse jalga sikutama. Brigitta vandus pahuralt: ”Kuradi kurat, pooleli jäi ju.” Juss võttis lonksu õlut, sest suus oli kole päevituskreemi maitse ja ulatas pudeli Brigittale. “Igavene soe lake”, ütles Brigitta kui oli põhja peale teinud . “Võta oma trikoo kah”. Juss toppis veidi kannatada saanud trikoo tagitasku ja vaatas huviga, kuidas Brigitta nahkpükse palja tagumiku otsa ajas. “Jõhker pole või?”
“Misasja?” ei saanud Brigitta aru.
“Ah ei midagi.”
“Päris hea. Võiks pilti teha,” arvas Noku.
“Võiks küll, “oli Juss nõus. Brigitta oli tagil hõlmad valla jätnud ja rinnakumerused vilksasid sealt aeg-ajalt poiste vaatevälja.
“Sa oled kole erutav,” tegi Juss komplimendi ja teenis sellega ära tüdruku rahuloleva naeratuse.
“Kas lähme sõidame kah või?”, vaatas Brigitta Jussile otsa.
“Teeks enne paar õlut,” arvas Noku, “Seal Puhvet nr. ...., mis ta nüüd oligi, näiteks.”
Noku tuterdas puhvetist välja ja pani suitsu ette. Väljas oli nii palav, et pilti tahtis eest ära võtta. Ühe hetkega oli keha higist märg. Noku sai parasjagu pool suitsu tõmmatud ja kavatses alla keldrijahedusse tagasi minna kui silmas Sammalt puhveti poole astuvat.
“Sind kah üle tüki aja näha.”
“Pole jah saanud ammu koos põletada. Kas teised on sees?”
“Kui sa Jussi ja Brigittat mõtled, siis küll. Õigupoolest peaks edasi minema, muidu tõmbab Juss end päris segi. Ära armunud vist. Brigittasse. Tegelikult tahtsime veidi ringi ajada. Tuled kah või?”
“Võiks sõita küll. Kuhu te minna plaanisite?”
“Mõtlesime, et teeme paar tiiru linna peal ja lähme kuhugi ujuma. See palavus tapab ära. Võta või tagi seljast maha. ”
“Ära sa seda küll tee. Mis siis inimesed mõtleksid.”
“Ega jah, parem mitte,” oli Noku nõus. “Lähme siis.”
Mehed sukeldusid puhvetimelusse. Juss oli ennast staadiumisse upitanud ja ajas juba segast. Sammal ja Noku kuulsid lähenedes üsna ebamäärast lausejuppi, mille mõte jäigi ebaselgeks. Samblale igal juhul tundus , et Juss pakub Brigittale kas ennast või oma tsiklit.
“Noh aga kui me..., ikkagi ükskõik..., noh sa võid ju ise..., hea küll olgu..., või ehk….”
“Oled mees või ei ole! “
“ Kaks õlut veel ! Hei oota! Parem juba neli tükki.”
Puhvetipidaja urhatas leti tagant: “Mitu siis ?”
“Neli , neli “, rahustas teda Sammal ja prantsatas Brigitta kõrvale.
“Tere iludus.”
Sambla käsi libises üle Brigitta põlvede ja jäi pidama alles siis kui ring peal. Brigitta ainult ohkas sügavalt ega lausunud midagi. Sõnu ei olnudki vaja. Sammal tundis, kuidas tüdruku ihu oli tema käe all hetkega ärganud ja elama hakanud.
Puhvetipidaja asetas igaühe ette õllepudeli ja tegi arve. Juss maksis kõigi eest ja kummutas pudeli kiiruga suule. Teised järgisid eeskuju.
Väljas oli endiselt palav. Ajas nagu vinet üles. “Täna tuleb veel äikest”, teatas Noku ja pühkis käeseljaga higi.
“Kurat, enam ei saa. Nüüd tuleb põletama hakata”, ägas Juss.
“Sina Juss lähed Brigittale selja taha”, arvas Sammal “muidu ajad veel tsikli ümber.”
“Mida!”, lõugas Juss ja oleks pikali prantsatades peaaegu Nokugi kaasa tõmmanud. “Ma pole jooma hakanudki ja juba ei lasta rooli “, lällas ta asfaldil lebades.
“Käi persse. Teed nagu öeldi “, muutus Noku agressiivseks. “Aja ennast püsti raisk. Tsiklini tuleb sul kõigepealt omal jalal saada”.
“Ei”, valgus lollakas naeratus üle Jussi näo. “Siia ma jään ja surengi”, teatas ta rahuloluga. ”Mul on vist selgroog katki. Jalgu nagu ei tunne üldse.” Sammal ja Noku tõmbasid ta vägisi püsti , ent Juss ei tahtnud jalgu alla võtta.
“Ära mängi lolli “, käratas Noku ja virutas ühe täie Jussile ribidesse.
“Poisid, võib-olla ta saigi kukkudes viga”, püüdis Brigitta lepitada.
“Mis kurat. Lakkus ennast täis ja ei taha meiega põletama tulla. Ma panen ta külgkorvi.”, vandus Noku rusikaid viibutades.
“Las ta siis jääb seniks siia kui me tsiklid ära toome. See ei lähe ju kaua. Saab kainemaks.”, tegi Brigitta ettepaneku.
“Okei”, oli Sammal nõus ja lisas Jussile:” Vaata, et sa kuhugi kaugemale ei rooma”. Noku ja Sammal lohistasid Jussi tänavalt ära kõrvalkasvava papli varju.
Noku jõudis tagasi viimasena. Oli endale tibi pära peale saanud ja paistis enesega õige rahul olevat. Näost väga ära kukkunud Juss topiti üheskoos Samblale külgkorvi. Juss ei avaldanud isegi vastupanu. Nõudis ainult pudelit õlut ja ütles, et tal on vist paha.
Mõnisada meetrit enne järve keeras tee järsult vasakule. Sammal armastas seda kurvi . Oli ta ju kaks korda sellest täie hooga välja pannud. Mõlemal korral jäi eluvaim sisse. Ikka sõitis ta siin riski piiril. Täna proovis ta korviratast õhku saada. Jussi tsikkel oli küll veidi tuim selle jaoks, aga hakkama sai. Sammal nägi peeglist kuidas Brigittalgi, kes sõitis tema tsikliga, tagaotsa veidi vibama võttis. Sammal tundis end seepeale veelgi paremini ja lisas isegi kiirust. “Idioot!”, pani ta iseennast järgmisel hetkel paika ja pidurdas kergelt. Kurvi taga passis politsei. Ilmselt mõõtsid kiirust. “Persse”, surus Sammal läbi kokkusurutud hammaste. Jussi rüsaga pole lootustki eest ära ajada, jõudis ta veel mõelda, enne kui tsikli teepervel pidama sai. Teised keerasid talle selja taha. Samblale astus ligi irvitav politseinik, sau mõnuga pihku patsutamas, nagu oleks kellelegi nüüdsama kolki andnud ja tahaks järgmise ette võtta. Sammal sulges hetkeks silmad ja ulatas ohates dokumendid. Politseinik ei öelnud sõnagi. Viipas ainult auto poole ja Sammal loivas talle järele.
Kui Sammal autos istet võttis, venitas teine politseinik end välja ja läks Noku tsikli poole. Samblas võttis võimust ükskõiksus. Küsimustele vastas ta ebamäärase mõminaga, midagi mõtlemata. Esialgu tundus , et load jäetakse seekord alles. Politseinik sahmerdas mingeid pabereid täita. Vahepeal muutus häälekõmin väljas valjemaks. Noku ja politseiniku vahel oli läinud sõnavahetuseks. Sammal nägi politseiauto peeglist vilksamisi, kuidas politseinik Nokule mingit toru nina alla püüdis toppida. Asi läheb vist karmiks, jõudis ta vaevalt mõelda kui väljast kostus karjatus. Noku oli politseile vastu hambaid virutanud, tsikli teele jätnud ja ise põõsastesse kadunud, politseinik sabas. Samblale tükkis naer peale. Politseinik ta kõrval röögatas, tiris Sambla autost välja ja lõi ta peaga vastu kapotti. Kõigil kästi käed kuklale panna ja näoga auto poole ritta seista. Brigitta ja Noku tüdruk kuuletusid kohe, aga Juss oli nii täis, et ei saanud kuidagi korvist välja. Politseinik sõimas ropult ja andis talle paar tohlakat. Seepeale Juss ületas ennast ja kakerdas kuidagimoodi autoni. Pomises hädiselt, et tal on paha. Hetkeks tasakaalu kaotades haaras Juss käega antennist ja murdis selle kogemata ära. Politseinik peksis teda sauaga selga ja pähe, mispeale Juss oksele hakkas. Okse voolas mööda auto esiklaasi alla ja kõrvalseisval Samblal hakkas süda läikima. Tüdrukud karjusid hüsteeriliselt. Politseinik rebis Jussi pikali ja hakkas teda jalgadega peksma. Sammal püüdis sõpra aidata ja klammerdus politseiniku külge. Hetke pärast rabelesid mehed juba teetolmus. Sammal tundis, et politseinik oli kõvem. Peale ootamatut võtet leidis Sammal end üsna abitult selili politseiniku all lebamas. Korraga politseiniku haare lõdvenes ja uimane Sammal lükkas mehe jalaga eemale. Näost kaame Brigitta, kivimunakas pihus, seisis Sambla kõrval ja vaatas talle otsa. Noku tüdruk nuttis eemal. Avastades, et kivi on tal veel pihus, poetas Brigitta selle justkui häbelikult rohu sisse. Sammal tõusis, vaatas Brigittale silma ja tal oli iseäralik tunne. Tüdruku pilgus väljendus rohkem kui mistahes sõnad iial väljendada oleksid suutnud. Sammal suudles Brigitta huuli, mis mänglesid naeru ja nutu vahepeal. Mõlemad tundsid end korraga õnnelikuna. Hoolimata kõigest.
Sammal kuulis, kuidas keegi põõsastes ragistas ja korraks tekkis tal tahtmine põgeneda. Siis oli jälle kõik ükskõik. Jäi ainult Brigitta. Hetke pärast astus põõsastest välja Noku. Vaatas veidi imestunult verise peaga lebavat politseinikku ja naeratas tunnustavalt.
“Noh, tegite kah koerale otsa peale.”
“Ma loodan, et ta on elus,” vastas Sammal. “Peaks vist kiirabi kutsuma.”
“Ole nüüd mõistlik. Siit tuleb kähku jalga lasta”, ütles Noku ja puhastas mingi kaltsu külge oma verist nuga. “Mis Jussiga on?”
Nüüd tuli Samblalegi elu sisse. Juss, kes aeg ajalt ilmutas väheldasi elumärke, lohistati sõnatult korvi. Sammal keeras politseiniku selili ja veendus, et ka viimasel hing veel sees. Noku tüdruk lahistas jätkuvalt nutta. Ta suutis alles Noku süles veidi rahuneda. Noku pakkus talle sigaretti, mis oli küll veidi vereplekiline, kuid mida tüdruk nutuhoogude vahepeal isegi paar mahvi tõmbas. Tsiklid löödi närviliselt käima ja kihutati eemale sellest õnnetust paigast. Sammal tundis , et see võib jääda üsna pikaks ajaks viimaseks üheskoos põletamiseks.
* * *
Talv oli möödas. See oli raske talv. Kunagi varem polnud Sammal igatsenud nii kohutavalt suve järele. Nüüd siis oli mätas taas soe. Sammal tõusis, astus ettevaatlikult lagunenud kivimüüri servale ja kiikas alla. Puhtakshõõrutud tsikkel seisis veidi küljele kaldunult murul nagu unenäos.
“Kuule”, katkestas tüdruk vaikuse.
“Mhõh”, ühmatas Sammal ümber pööramata.
“Kas sul jube ei ole? Ma küll kardan kõrgust.”
“Harjumuse asi.”
“Tule sealt parem ära ja tee mulle õlu lahti.”
Sammal pöördus ümber. Hirmsügav tühjus, mille põhjas ootas tsikkel, kadus. Sammal võttis tüdruku ulatatud pudeli, avas selle masinlikult ja andis tagasi.
“Miks sa ise ei joo?”
Sammal ei vastanud. “Harjumuse asi”, käis peast läbi ja suu kõverdus irveks.
“Mis sa naerad?”, ütles tüdruk ja upitas pudelit Sambla poole.
“Tahan kainelt surra”, vastas Sammal tõsist nägu tehes.
“Lollakas. Sa sured enne janusse kui surm tuleb.” Tüdruk tiris Sambla enda kõrvale pikali, nõjatas end tema najale ja surus sõrmedega laud kinni.
“Nüüd oledki valmis. Võta.”
Sammal tundis jahedat õllepudelit peos. Tõstis selle eemale ja suudles tüdrukut. Tüdruku suu haises suitsu ja õlle järgi, see aga ainult suurendas Sambla iha.
“Ma olen kogu aeg arvanud, et surm on naisterahvas”, sosistas ta.
Tüdruk küünitas käe õllepudelini, jõi paar lonksu ja küsis: ”Kuule, ausalt, miks sa ei joo?”
“Ma näen kuradeid”, vastas Sammal ja lisas selgituseks: ”Sõber pandi suvel kinni. Saab viieteist aastat või rohkemgi. Jõin terve sügise ropult. Jussi sa tead?”
“Jah.”
“Algul lakkusin koos Jussiga, hiljem üksi. Pärast olin ravil. Noh muid probleeme oli kah.”
“Mis?”
“Pikk jutt. Sitt kah.”
“Räägi ära, järsku saab kergem.”
“Ega ma enam põegi sellepärast.”
“Põed küll.”
“Ei põe!”
“Põed!”
“Võib-olla kah. Võib-olla...”, katkestas Sammal ja võttis õllepudeli. Peale pikka vaheaega tundus õlu eriti hea olevat. Sammal mäletas üsna hästi toda päeva oktoobris, või oli see novembris kui ta üle tüki aja Jussiga kokku sai. Juss oli kuidagi ebatavaliselt heas tujus. Nad läksid kuhugi kõrtsi ja Juss tegi mõned õlled välja. Nad rääkisid vanadest headest aegadest. Alles enne äratulekut ütles Juss, et ta abiellub Brigittaga. Sammal arvas algul, et teine teeb nalja. Lõpuks tabas asjaloo siiski õieti ära. Korraga sai selgeks, miks Brigitta temast, Samblast, viimasel ajal nii põikpäiselt eemale hoidis.
Pulmas Sammal käis. Nühkis oma tsikli läikima ja läks. Mis sest, et väljas juba lörtsi sadas. Ta oli ainuke tsiklist. Iseenese uhkes üksilduses. Pärast kuulis, et koju sõites ei olevat ta ise tsikli selga saanudki. Pulmarahvas aitas. Peale seda ei meenunud Samblale ühtki selget päeva. Alkohol muutis ajapikku tunded küll tuhmiks, aga kaine peaga oli ikka nii vilets olla, et pidi hinge kohe jälle pudelisse uputama. Tervis ütles Samblal üles kusagil jaanuari lõpus. Ta leidis ennast lihtsalt haiglast. Peas haigutas vähemalt nädalane mäluauk. Arstid lubasid, et kevadeks saab joonde. Lootuses kevadele oligi ta siiani elanud. Nüüd siis oli see kauaoodatud kevad käes. Uus tüdruk, tsikkel … ja ... üksindus. Möödunud aastal sai esimene tiir tehtud palju varem. Umbes nädal tagasi avastas Sammal, et õigupoolest polegi kellegagi seda esimest sõitu teha. Juss oli sõrad vastu ajanud tuues põhjenduseks, et veidi vara veel. Iga sääreväristajaga jõnglanegi sai aru, et juba viimane aeg. Ju siis käis Jussil üle jõu vaikse perekonnaelu rüpest välja rabeleda. Sammal oli helistanud Brigittalegi, aga see ei tundnud vist üldse midagi. Igal juhul ta ei saanud aru kui Sammal ütles, et kevad on käes. Võib-olla arvas, et Sammal ajab ligi. Noku oleks kindel mees olnud, aga trellide tagant puhkust ei anta. Jah. Oodatud kergendust kevad ei toonud. Elu oli elamisväärsem küll, aga kogu saasta kevadised veed Sambla hingest ära ei uhtnud.
Sammal võttis järgmise pudeli, kaksas korgi pealt ja jõi. Tüdruk vaatas ainult, kuidas Sambla kõri rütmiliselt jõnksutas ja hakkas Samblalt teksasid ära kiskuma. Tühi pudel lendas elegantse kaarega läbi õhu ja põrkas mõni meeter eemal vastu pudedat tellist. Kostis tuhm kõksakas.
“Terveks jäi raisk”, sõnas Sammal ja jäi tüdinult pilvi vahtima. Tüdruk lõpetas askeldamise ja vajus kogu oma raskusega Samblale otsa. Samblal kippus hing kinni jääma ja korraga ta tundis, kuidas õlu pähe lõi. Hea meelega oleks ta küünitanud uue pudeli järele, aga tüdruku ahned huuled ei andnud selleks mahti.
Ümberringi hämardus. Sammal tundis end väsinuna. Joodud pudelite arv läks sassi. Ta ei mäletanud enam, kas õlut jäi veel alles. Tahtes seda kontrollida püüdis ta tüdrukut kõrvale lükata, aga ei jõudnud.
“Ma niikuinii ei jaksa enam”, sosistas ta ükskõikselt ja sulges silmad. Tüdruk ei vastanud.
“Magasime loojangu maha. Aita mind ometi püsti!”, ärkas Sammal järsku. Tüdruk ei teinud kuulmagi. Korraga hakkas tüdruk imeliku häälega naerma ja kummardus Sambla kohale. Sammal nägi nüüd tüdruku nägu õige lähedalt. Aga see ei olnudki tüdruk! Sammal nägi enda ees vanasarviku ilkuvat lõusta.
”Mag-gasime mah-ha, mag-gasime mah-ha jah”, kähistas sarviline sülge pritsides naerda ja sirutas käed Sambla kõri poole. Sammal tahtis karjuda, aga miski nööris kõri, nii et sealt ei tulnud piiksugi. Ta püüdis sarvikut eemale tõugata, aga vaenlase jõud käis üle. Viimases hädas lõi Sammal sarvikule tühja pudeliga pähe. Sarvik karjatas ja tõstis käpad näo ette. Sammal nägi, kuidas küüniste vahelt voolav veri tema riietele tilkus ja tal hakkas paha. Meeleheitliku rabelemise tulemusena suutis Sammal end vabaks võidelda. Ta vajus põlvili ja oksendas. Seljatagant kostis sarviku naer. Sammal pöördus aeglaselt. Talle tundus, et maapind ta all on imelikult kaldu. Iga hetkega kalle suurenes ja Samblal oli tegu ,et sellel pidama jääda. Jalgealune kaldus veelgi ja Sammal libises kivimüüri serva poole.
Tühjusse kukkudes valdas Sammalt ootamatu kergendus. Ta tahtis karjuda, aga ei suutnud. Miski ta peas otsis endale õiget vormi. Sõnu selle väljendamiseks polnud. Elatud elu käis silme eest läbi. Sammal nägi end kõrvalt. Nägi ja mõistis seda hetkel kui ta keha vastu asfalti prantsatas. See ei olnud üldsegi valus. Sammal imestas. Nüüd nägi ta oma purukskukkunud keha kõrvalt. Aga see oli igav.
Õhtutaevasse lennates leidis Sammal kivimüüri servalt nutva tüdruku. Tüdruku nägu oli hüübinud verest määrdunud. Sammal hüüdis talle oma tõe: ”Surma ei ole, on ainult lõpmatu vegeteerimine!”. Hüüdis mitu korda, aga tüdruk ei kuulnud... .
